7!

3. september hakkab aina lähema jõudma! Kohati on see hirmus, ent samas olen seda nii kaua oodanud. Loodan, et nad ei saada mind tagasi sealt Prantsusmaalt. Kuigi mõnes mõttes polekski see nii paha:D

Raske on öelda head aega, ma eelistan öelda nägemist. Näeme ju peagi jälle! Olen lihtsalt natuke rohkem eemal. Panen end rohkem proovile. Esimest korda täiesti üksi. Õnneks on algselt vanemad toeks. Pühapäeva hommikul tekkis alles selline väike värin sisse ja pani jalad võbelema - ongi minek?

Kõik tunduks nagu unenägu. Pole pikka aega sellist tunnet olnud. Kõik on teisiti. Pühapäeval lahkusin Tartust. Kurb oli oma korterit maha jätta, rääkimata Tartust, veel vähem rääkimata kahest plikast, kes olid mul toeks selles. höhöhööö. Kes küll. Väike fotosüüdistus neist:








Kuigi ma lahkusin Tartust, jäi mulle teel Tallinna ette Kadrina. Kolm piparkooki said kokku. Natuke rääkisime ja lõõpisime. Polnud sedasi näinud päris pikka aega.