NICE!

Päike ja meri! Kus võiks olla mõnusalt soe ja hea - Nizzas!
Eneselegi tuli see üllatusena, et lähen Nizzasse. Rääkisin eelmine teisipäev Kareniga niisama juttu. Teemaks tuli jälle, et millal ma siis Lõuna-Prantsusmaale jõuan. Olin suutnud just enam-vähem oma Pariisi reisikoti lahti pakkida ja no näed! Plaanile andis lisa veel see, et nagunii mul kooli pole(loe:streik) ja kas olla Lille's või minna hoopis Karenile külla. Hhmm.....tõesti raske valik!

Teisipäeva õhtul sai siis piletid ostetud - ongi minek! Algas uus pakkimine! Ärevus sees - ei suutnud uskuda, et ongi minek! Terve kolmapäeva kordasin endale seda, sest see tundus eneselegi natuke uskumatu.

Neljapäev! Hommikul pidin siis vudima lennukile - kontrollisin kõik topelt üle - kas kõik dokumendid ja vajalikud asjad ikka kaasas. Ärevus ikka sees!! Lennuaega pidin vähemalt 10korda vaaatama üle. Ärevuses olles on nii kerge asju ju unustada! Aga jah - Prantsusmaale kohane olukord tuli ikka ette. Ootan siis täistunnil bussi, et jõuda ilusti õigeaegselt lennujaama! Mida pole? Bussi pole. Vaikselt vaatan kella, 15 minutit on buss juba hiljaks jäänud...natuke juba närviline olek - kas jõuan üldse lennule või mitte? Mõttes käib läbi päris mitu stenaariumit. Õnneks kõik lahenes siiski - lennujaamast tuli üks töötaja bussipeatusesse ja tegi ühe kõnega mu check-in'i ära. Ja lennujaamas jõudsin isegi minutilise täpsusega oma pagasi ka ära anda! Huh!

APPI!! Kuhu ma sattunud olen??


Aa..heh.Nice!
Jõudsin siis lõpuks kohale! Karen vastas. Kõik kena. Algas täielik puhkus ja rahulik aeg. Hea vaheldus Erasmusele. Eelmised korrad,kui olen külastanud Karenit Nizzas, on olnud rohkem reisimine ja avastamine. See kord sai veelgi paremini kvaliteetaega Kareniga veeta.

Lõpuks sain ka Nizzast tervena ka näha. Eelmised korrad oli nimelt põhitänaval remont. Nüüd on kõik väga ilus! Enne oli seal ainult pidev tolmupilv ega saanud korralikku pilti linnast.

Enamus aeg möödus väga koduselt ja mõnusalt. Käisime natuke väljas küll, uurisime maad, kuulasime kohalikes pubides live muusikat ja nautisime teineteise seltskonda(rimpsmetushi ja huuleläike sõda nt). Kodus filmi vaadata tundus aga palju mõnusam. Pole niiii ammu saand sedasi lihtsalt olla. Vaadata seltskonnaga lihtsalt filmi. Lille's tahetakse ikka väljas käia ja rabeleda rohkem.

Kareni ja Nico kodus oli igapäevane nähtus elavmuusika - ei möödu päeva ega tundi, kus Nico ei mängiks oma kitarri. Pidevale peoloomadest Erasmusele oli see väga mõnus vaheldus. Pidev pidu asendus mõnusa boheemlusega ja lihtsalt olemise ja muusikaga, mis elas.

Siin on tõestus ka, et me olime alati normaalsed ja korralikud ja nooh. Aeh. Nii hea oli. Reaalselt näha ja rääkida on ikka hoopis midagi muud.