kas su tantsukingad löövad pilli juba või ei?

Suutsin terve teisipäeva edukalt kodus olla. Esmaspäeval olin küll mõelnud, et lähen jalutan linnas ja uurin, mis muutunud on... kõik see lükkus aega päeva võrra edasi. Voodi ja tasuta wifi tundusid vastupandamatud ja eelnevad kaks nädalat nõudsid juba pikemat aega puhkepäeva - magamist - pikka und.

Kolmapäeval alustasin siinse tavapärase normiga - kell 12 crous'i söökla sööma. Kohtumine teistega, keda polnud pikka aega näind. Kõik oli vanat moodi. Samad naljad, jutud, mõtted. Selline kerge olemine. Võimatu on seda võrrelda esimese semestriga, mil ei saand millestki aru ja kõik tundus veel võõras. Keelega pole isegi suuri raskusi olnud. Eile, kui üüri maksin, alt vanapapi ütles, et räägin juba paremini kui eelmisel korral. Seega mingi väike areng on siiski toimunud.

Sööklas avastas Veronika oma koogi seest mündi. Siin on 6ndal jaanuaril muidu selline tava, et pannaks ühe koogi sisse münt. Kes saab mündiga tüki, on sellel päeval kuningas ja saab kamandada. Veronika sai kaks kuldseks värvitud papist krooni ja oli lahke ka jagama neid. Natuke rohkem rõõmu tavalise einestamise kõrval.



Eile tutvusin ka ühe uue üürilisega - ka Kanadast, täpsemalt siis Quebec'ist pärit. Kuna üks ülemise korruse Kanada plikadest lahkub, siis oh üllatust - tuli asemele uus. Ehk siis meie tüdrukute seltskonda saabus poiss!! Tema mime ma enam ei mäleta. Tundus okeika nagu teisedki. Aga tema prantsuse keel on ses suhtes paaaalju arusaadavam kui teiste kanadalaste oma või ma olen lihtsalt natuke arenenud. Ei. Ma usun, et ühe kandalase - Emilie jutust ma ikka ei saaks aru - tema ainult naerab ja vadistab. Ja ega prantslasedki tast väga aru saa.


Kolmapäeva õhtul sai siis tehtud juba esimene väike erasmus õhtu. Täitsa tore oli vahelduseks sedasi. Nalja ja naeru sai palju. Algselt läksime kluppi/pubisse nimega a la Plage(tõlkes- Rannas). Sealne muusika on kohati selline mõnus retro, mis läheb kõigile peale. Aga kaua seal polnud, liikusime edasi suuremasse kohta - Palace Cafe'sse. Seal valitses suht inimtühjus. Tavaliselt on seal ikka rahvast palju. Samas pole ma kolmapäeviti sinna sattunud ka. Kohta ei saa võrrelda ammuste CT retro aegadega... See tõttu oli mul juba kella kahe paiku ka uni silmis. Koju jõudsin natuke enne viite. Seega unega sai seal võidelda päris pikalt.

Ahjaa. Rääkides oma osavusest asju unustada. Tavaliselt pole ma nii otu, aga ei tea, mis siin nüüd juhtus. Unustasin siinse pangakaardi koodi ära. Tahtsin osta omale nädalast transpordi kaarti...ja noo ei tulnud meelde. Nüüd peangi minema oma salasõna muutma/pärima. Ehk siis ikka on jagelemist. Eile tahtsin siinsele telefonikaardile raha peale laadida. Kogemata panin valekoodi ning enam ei lasknud laadida. Selle probleemi lahendasin täna ära ehk siis pidin minema kontorisse ja ootama pääris kaua aega, et keegi viitsiks muga seal tegeleda. Aga noo nii rumal tunne pole endal pikka aega olnud.

Eile..jah, jälle eile! Eile toimus palju! Lisaks kõigele algasid eile igalpool suuuuuuured allahindlused. See on päris karm. See kestab kuu aega ja noo lihtst nutad ja ostad või siis nutad ja vaatad lõpuks. Lihtsalt peab väga kainet mõistust hoidma ja ootama neid viimaseid päevi, kus kõik asjad on allahinnatud hinnast allahinnatud veel sama palju. Läheb raskeks. See tõttu põgenengi nädalavahetuseks Mariale külla, kus on plaanis mõnusasti aega veeta ja teha Gilmore Girls'i 6. hooaja maraton!