vikerkaarevärviline paraad

Täna sai siis käidud Dunkerque's ühel festivalil. Tegu oli igaaastase traditsiooniga, mis kestab siis esimesel veebruari nädalavahetusel. Kõik riietuvad nii jubedalt kui veel võimalik - mehed olid enamasti riietunud naisteks ja naised meesteks või siis kanti lihtsalt üht müts, kus on palju kunstlillesid peal. Ahjaa. Vihmavarjud ka - aga mitte mingil juhul tavaline must või sinine või korralik vihmavari. Kui juba värviline siis ikka mõnusalt värviline ja veider!



Kui tavaliselt võtavad osa selliselt paraadilt aint noored inimesed, siis seal oli igas vanuses inimesi. Isegi pered koos lastega. Ses suhtes, mulle kui eestlasele, oli see küll täiesti erakordne kogemus. Ja noh..nagu eestlasele ka kombeks, polnud mul mingit kostüümi ja jäi vaid muigamisrõõm. Kui oleksin teadnud, et see nii hull on, oleks võib-olla otsinud kapist natuke värvilisemat riietuseset. Aga noh - tegelikult piisas mu päikseprillidest ehk siis mind kutsuti Paris Hilton'ks. Jah, ilma et oleks planeerinud, sain endale "kostüümi".






Tänane kultuurišokk - Sinna minek oli suurem karneval kui seal kohapeal. Jah. See on võimalik. Kujutage ette nüüd rongi, mis on hulle täis. Hullud, kes on end ehtinud sulgedega ja väga purjus. Kohati meenutas folki, et palju inimesi kuhugi kokku topitud ja purjus. Aga siin kaotasid prantslased kontrolli - nad lärmasid ja karjusid ja tilbendasid ja jõid ja olid purjus. Okei. Selle veel elab kuidagi rongis üle. Täiesti vastuvõtmatu oli aga suitsetamine rongis. Oleks siis vaid suitsetatud tavalist suitsu, aga ei... Huh. Õnneks rongi ei läind teelt välja ega muud katastroofilist ei juhtunud. Dunkerque'i jõudsime siis keskpäevaks. Selleks ajaks oli nii mõnelgi teisel rongisõitjal süda paha ega suutnud omal jalal enam kõndida.



Oma Erasmus kambaga sai esmaseks sihtpunktis valitud rand. Minul ja Veronikal läksid kohe silmad särama! Meri - merelõhn ja liiv ja see kohin...mmm.. Kui pikka aega pole teist näinud, tekib igatsus noh!



Kuna ilm oli tuuline ja purjus inimesi oli liiga palju, otsustasime kell kuus rongi peale minna - suunaks Lille. See kord möödus rongisõit palju-palju rahulikumalt. Vahelduseks oli ikka päris hea. Sellist hullumaja kogekski vaid üks kord aastas. Rohkemaks pole vajadust. Kuigi päev oli möödunud hästi huvitavalt ja seiklusrohkelt, siis vanematelt saadud telefonikõne oli sellle kõrval hindamatu. Pani kohe silmad särama ja naeratuse näole:)